Manuaalteraapia ja tunnelisündroom ja (sh karpaalkanali sündroom).

Kätel esinevad probleemid on paljudel juhtudel seotud kaela vaevustega, mitmetel juhtudel on leitud kaelaliikuvuse paranemisel ja n tunnelisündroomi vähenemist. Peamiseks eesmärgiks on kõrvaldada patoloogilised muutused biomehaanikas ja reflektoorsed blokid. Näidustused cervicogeensed lihaspinged kaela- ja õlavöötme piirkonnas (Khabirov et al., 2012).

Manuaalteraapiavõimalusi diagnostikas ja ravis, erinevas vanuses patsientidel, on kirjeldatud mitmete autorite poolt erinevates riikides (Sitel 2014; Böhni et al., 2012;Dvorak et al., 2008; Vasileva 2001).

Karpaalkanalisündroom on kõige sagedaminiesinev perifeerse närvi kompressioonisündroom. Mediaannärvi kompressioon karpaalkanalis tekitab paresteesia sümptomeid peamiselt pöidlas ning 1. ja 2.sõrmes. Sümptomid võivad süveneda tegevustel ning segavad sageli magades. Kurdetakse käelise osavuse langust ja kohmakust (Ballantyne & Hooper,2004). Karpaalkanali sündroomi korral on konservatiivse ravi hulgast edukaksosutunud lahastamine, ultraheli (sügav), närvi libistamisharjutused, karpaal luumobilisatsioon, magnetravi ja jooga (Muller et al., 2004).

Ühes uuringus hinnati kolme konservatiivseravikombinatsiooni efektiivsust karpaalkanali sündroomi korral (n=28 naist; 56rannet). Kombinatsioonideks olid: I kõõluse- ja närvilibisemise harjutused kooslahastamisega, II ultraheliravi koos lahastamisega, III ultraheli kooslahastamise ja kõõlus-närvi-libistamisharjutustega. Kõik ravikombinatsioonid osutusid edukaks 3 nädala möödudes ja 8 nädalat pärast ravi lõppu, agaküsimustike järgi oli edukaim meetod III grupil kasutatud kõikide meetodite kombinatsioon (Baysal et al., 2006).

 

Petukhovi (2014) andmetel kannatavad tunnelisündroomi (sh karpaalkanali sündroomi) käes 30-50-aastastest Venemaa elanikest 24,7%.

Ülajäseme tunnelisündroomi korral eristatakse järgmist:

1) õlapõimikukompressioon või selle osade kompressioon rinnaosast väljumisel:

а) m. scalenus’e sündroom;

b) roide-rangluusündroom;

c) m. pectoralis minor’i sündroom (Petukhov 2014) - coracoid pressure syndrome;

2) N.ulnaris’e (C8-T1) kompressioonisündroom:

а) õlaliigese piirkonnas (spiraalkanali sündroom);

b) õlavarrepiirkonnas (pindmise n. ulnaris’e haru kompressiooni sündroom)(Petukhov 2014);

3)  N. radialis’e (C6-C8) kompressiooni sündroom:

а) Osborne’i ligamendi (kubitaalkanal) osas (Petukhov 2014; Kõivet al., 2013);

b) Guyon’i kanali piirkonnas (Petukhov 2014);

4) N. medianus’e (C6-C7) kompressioonisündroom:

а) õlavarre alumisel kolmandikul (Strother’i ligamendi sündroom);

b)küünarvarre piirkonnas (m. pronatorteres’e sündroom);

c) karpaalkanali piirkonnas (Petukhov 2014).

N. medianus’e kompressioon karpaalkanalipiirkonnas esineb 45%, N. radialis’e  kompressioon Guyon’i kanali piirkonnas 6% ja kubitaalkanali osas 3% juhtudest ning teised tunneli sündroomid igaüks 1-2%(Petukhov 2014).

Manuaalteraapia on üks võimalusi, vähendamaks tunnelisündroomiteket (Petukhov 2014), mille efektiivsuse osas ollakse siiani erinevatel seisukohtadel. Manuaalteraapia võimalusi tunnelisündroomidiagnostikas ja ravis, seda erinevas vanuses patsientidel, on kirjeldatud mitmete autorite poolt erinevates riikides (Sitel, 2014; Dvorak et al., 2008;).

Hoving et al. (2002) leidis oma uurimistöös, kus osales 183 uuritavat, kes jagunesid manuaalteraapia, füsioteraapia ja jätkuva ravigruppideks, kus uuritavad said seitsme nädala jooksul ravi. Manuaalteraapiagrupis paranes lülisamba kaela piirkonna liikuvus keskmiselt 17%, füsioteraapia grupis paranes vastavliikuvus keskmiselt 11% ja jätkuva ravi grupis 7%. Valu kadumist või olulistvähenemist märkisid uuritavatest manuaalteraapia grupis 68%, füsioteraapiagrupis 51% ja jätkuva ravi grupis 36% uuritavatest. Uuringu tulemusena leiti, et lülisamba kaela piirkonna vaevuste korral peaksid arstid kaaluma ravis manuaalteraapia kasutamist.

Исайкин’i poolt läbiviidud uuringu andmetel (2010) on võib kõige sagedamini kohata häireid (sh survestumist) C7 segmendi närvijuurte tasandil. Valu levib kaelast abaluule, abaluult mööda õla ja õlavarre lateraalset osa alla I sõrmeni (C6 närvijuur)või II ja III sõrm (C7 närvijuur). Antud piirkondades võib märgata nii öelda „sõrmede suremist“ (surin või tundetus sõrmedes), kusjuures pealiikumisel osades asendites sümptomid ägenevad. V sõrme juurde kiirguv valu on tüüpiliseks C8 närvijuurte survestumise tunnuseks. Harvem võib esineb C3-C5 närvijuurte tööhäireid. C4 närvijuurte häirete korral kiirgub valurangluu ja turja piirkonda, valu õla välisküljel võib olla seotud C5 probleemidega. C3 närvijuurte häiretega seoses on tüüpiline leid keele tursetunne, vastava närvijuure poolsel küljel ka kaela valulikus. Sarnase valulikkuse ilmnemisel täheldatakse nõrkust liigutuste sooritamisel kaasahaaratud lihasrühmades (mida antud närvijuur innerveerib). Millele hiljem lisanduvad häiritud lihaste atrofeerumine, reflekside kadumine ja tundlikkusehäired vastava närvijuure innerveeritaval alal.

Karpaalkanali sündroom Eestis 2004-2017 (aasta - isikud/ravijuhtusid)

2004 - 5593/10392

2005 - 6139/11 842

2006 - 6491/12 552

2007 - 6758/13 682

2008 - 6778/13494

2009 - 6538/13420

2010 - 6877/14491

2011 - 7694/16451

2012 - 7603/15385

2013 - 8001/16906

2014 - 8132/17418

2015 - 8193/17430

2016 - 8407/18014

2017 - 8573/18228